Me oleme nagu kotkas, kes on kaotanud silma.
Mõnel on alati kodutöö tehtud, Mihkel Rospu.
Osa ei puudu kunagi kekast, mõni aga alati.
Kõik ootavad alati oma rääkimiskorda, mõnede eranditega.
Me oleme kooli mustad cool’id lambad.
Jürks on laisk ja ei viitsi luuletust kirjutada,
polnud veel elus neljakümnendatel.
Mägi on uus.
Endised olijad on kalad, kuked, blondid ja Liiva-Virud.
Kõik koos me oleme loomaaed.