Ma ei saa öelda, et oleksin kunagi teadlikult kirjanduse poole pöördunud, leidmaks vastuseid ja ehk sellepärast ei usugi ma lahenduste otsimisse. Iga inimene mõistab raamatut ju omal moel ja nii ei saagi sel olla üht konkreetset vastust. Kõik mu elu muutnud teosed on minuni jõudnud pealtnäha juhuslikult ja samas täpselt õigel ajal. Raamatud peegeldavad meid ennast ja suunavad tähelepanu õigetesse kohtadesse, sinna, kus vastused tegelikult on.
Kirjandus aitab meil endast paremini aru saada. Eckhart Tolle raamatut „Uus maailm“ lugedes tundsin algul petlikult, et kõik loetav on nii uus ja huvitav, kuid mõne aja pärast mõistsin, et tegelikult teadsin ma raamatus sisalduvat juba varem, seda teadvustamata. Teos suunas mind enda sisse vaatama ning nentima, kui vähe on inimese olemus seotud materiaalse ja välisega. Järsku oligi käega katsutav maailm kaotanud poole oma tähtsusest, sest on ju selle sisu ebapüsiv. Hetkega tundus kõige uuema sülearvuti või armsa pluusi ihaldamine mõttetu, lausa jabur. Lugemise juures oligi põnev just see, et kõik oli tuttav, lõpetasin mõttes raamatus alanud lauseid ja lisasin näiteid oma elust, justkui kirjutaksin ise seda teost. „Uus maailm“ ei andnud mulle vastuseid, vaid suunas mu tähelepanu õigesse kohta.
Teine raamat, Rhonda Byrne’i „Saladus“, mis mind palju mõjutanud on, väidab, et inimene on kui magnet, kes oma mõtetega tõmbab ligi kõike sarnast. Raamatu idee pani mind mõtlema, miks on optimistid õnnelikud ja pessimistid õnnetud, miks on nii, et mõnel inimesel tundub olevat kaitseingel õlal ja teist saadab alati õnnetus. Tean ju isegi, et kui lähed sõbraga tülli, siis koju jõudes tundub õde kuidagi ebameeldivam kui tavaliselt, muna praadides põletad käe ja matemaatika ülesandeid lahendades ei tule ka kõige lihtsamad tehted välja. „Saladust“ lugedes mõistsin, et olles positiivselt meelestatud, toon endale palju rohkem kasu ja teen elu nauditavamaks. Jõudsin järeldusele, et see on minu enda otsustada, kuidas ma ellu suhtun, kui kaua kurvastan kadunud võtmete või katkise telefoni pärast.
Ma usun, et pole siiani lugenud veel ühtegi raamatut, millest ei oleks kasvõi väikest mõttetera leidnud ja kui see peaks kunagi juhtuma, siis kindlasti vähese süvenemise tõttu. Paljude väärt raamatute seast tooksin esile näiteks A.H.Tammsaare „Tõe ja õiguse“, kus Andres unustab oleviku, elamise ja kaaslastest hoolimise, keskendudes liialt tulevikule ning rabades tööd, või Sass Henno „Mina olin siin“, milles Rass kasvab ilma armastuseta ja satub kuritegelikku maailma. Mats Traadi „Karukell, kurvameelsuse rohi“ näitas, kui palju võib mõnikord olla abi lihtsalt ootamisest, et elu parandab vaikselt me haavad ise. Ükski teos ei ole loodud niisama, aja raiskamiseks. Mõnikord peab sõnumit rohkem püüdma, aga mõte on igal kirjutisel.
Ma ei ole kirjandusest kuigi palju otsinud, kuid leidnud olen see-eest tohutult, põhiliselt just ennast. Olen igavesti tänulik inimestele, kes julgevad oma mõtted ja uskumused paberile panna ning teistega jagada, sest tänu neile leiame ka meie, lugejad, endas neidsamu tõdesid, saame paremini sellest imelisest maailmast aru, suudame leppida vähem meeldivaga ja märkame enam üksteist.
Kirjandus aitab meil endast paremini aru saada. Eckhart Tolle raamatut „Uus maailm“ lugedes tundsin algul petlikult, et kõik loetav on nii uus ja huvitav, kuid mõne aja pärast mõistsin, et tegelikult teadsin ma raamatus sisalduvat juba varem, seda teadvustamata. Teos suunas mind enda sisse vaatama ning nentima, kui vähe on inimese olemus seotud materiaalse ja välisega. Järsku oligi käega katsutav maailm kaotanud poole oma tähtsusest, sest on ju selle sisu ebapüsiv. Hetkega tundus kõige uuema sülearvuti või armsa pluusi ihaldamine mõttetu, lausa jabur. Lugemise juures oligi põnev just see, et kõik oli tuttav, lõpetasin mõttes raamatus alanud lauseid ja lisasin näiteid oma elust, justkui kirjutaksin ise seda teost. „Uus maailm“ ei andnud mulle vastuseid, vaid suunas mu tähelepanu õigesse kohta.
Teine raamat, Rhonda Byrne’i „Saladus“, mis mind palju mõjutanud on, väidab, et inimene on kui magnet, kes oma mõtetega tõmbab ligi kõike sarnast. Raamatu idee pani mind mõtlema, miks on optimistid õnnelikud ja pessimistid õnnetud, miks on nii, et mõnel inimesel tundub olevat kaitseingel õlal ja teist saadab alati õnnetus. Tean ju isegi, et kui lähed sõbraga tülli, siis koju jõudes tundub õde kuidagi ebameeldivam kui tavaliselt, muna praadides põletad käe ja matemaatika ülesandeid lahendades ei tule ka kõige lihtsamad tehted välja. „Saladust“ lugedes mõistsin, et olles positiivselt meelestatud, toon endale palju rohkem kasu ja teen elu nauditavamaks. Jõudsin järeldusele, et see on minu enda otsustada, kuidas ma ellu suhtun, kui kaua kurvastan kadunud võtmete või katkise telefoni pärast.
Ma usun, et pole siiani lugenud veel ühtegi raamatut, millest ei oleks kasvõi väikest mõttetera leidnud ja kui see peaks kunagi juhtuma, siis kindlasti vähese süvenemise tõttu. Paljude väärt raamatute seast tooksin esile näiteks A.H.Tammsaare „Tõe ja õiguse“, kus Andres unustab oleviku, elamise ja kaaslastest hoolimise, keskendudes liialt tulevikule ning rabades tööd, või Sass Henno „Mina olin siin“, milles Rass kasvab ilma armastuseta ja satub kuritegelikku maailma. Mats Traadi „Karukell, kurvameelsuse rohi“ näitas, kui palju võib mõnikord olla abi lihtsalt ootamisest, et elu parandab vaikselt me haavad ise. Ükski teos ei ole loodud niisama, aja raiskamiseks. Mõnikord peab sõnumit rohkem püüdma, aga mõte on igal kirjutisel.
Ma ei ole kirjandusest kuigi palju otsinud, kuid leidnud olen see-eest tohutult, põhiliselt just ennast. Olen igavesti tänulik inimestele, kes julgevad oma mõtted ja uskumused paberile panna ning teistega jagada, sest tänu neile leiame ka meie, lugejad, endas neidsamu tõdesid, saame paremini sellest imelisest maailmast aru, suudame leppida vähem meeldivaga ja märkame enam üksteist.
Katri
