Mulle meeldivad legendid. Eriti üks, mis räägib salapärasest Tarkade Kivist – ainest, mis suudab igasuguse metalli puhtaks kullaks muuta. Säärane omadus pole tühiasi ja seepärast on inimkonna ajaloos seda ainet valmistada püütud. Kuigi tihti avastatakse märke, mis tema olemasolu tõestavad, ei ole veel keegi päris sihile jõudnud. Minu retked kirjandusse sarnanevad vägagi kõikide nende teadlaste püüdlustega leida ülim aare – otsin midagi, mille olemasolus päris kidnel pole, ning vahepeal koidab valgus.
Kirjandus võib minu jaoks tähendada vaid meelelahutust, mida suudavad hästi pakkuda seiklus-ja fantaasiaromaanid. Milleks naelutada end piiritletud telekaekraani ette, kui sõnadest saab palju mitmekesisema elamuse. Pea 100% informatsioonist jõuab meieni kuulmise ja nägemise kaudu, mille filmid kindlalt paika panevad. Raamatud aga sunnivad aju tööle ja lasevad ettekujutlusel kaugemale lennata.
Lisaks laieneb ka teadmistepagas. Näiteks Jules Verne´i teosed „2000 ljööd vee all“ ja „Saladuslik saar“ on ulmelised seiklusromaanid, aga pakuvad reaalseid teadmisi ja fakte. Veel enam, tavalisest entsüklopeediast neid kunagi ei loeks, hea jutuga loos aga küll. Siiski ei tembeldaks ma ajaviidet legendaarseks Tarkade Kiviks, mida hetkel leida püüan. Pigem on säärane lugemine otsingute käigus avastatud aardekirst.
Siiski võib ka pealtnäha tavalises kullalaekas peituda juhtnöör järgmise, palju suurema varanduseni. Hea näide on R. Mathesoni ulmeromaan „I am Legend“. Teadlasest peategelane on ainuke ellujääja ohtliku viiruse poolt vallutatud linnas. Nimelt muudab viirus oma ohvrid verejanulisteks vampiirideks. Ainukese inimesena püüab doktor nakatunuid ja teeb nendega katseid. Raamatu lõpus võetakse ta kinni ja ta mõistab, et selles uues ühiskonnas, kus ta seisab oma liigi viimase esindajana, on ta käitunud valesti ja külvanud hirmu, just nagu kunagi pelgasid inimesed vampiire. Kajab läbi mõte, et inimkond ei tohiks mõelda vaid iseendale.
Tundub, et leidsin midagi märksa väärtuslikumat kui lihtsalt mõne hõbedase mündi või peekri; leidsin mõtte. Ja veel täpsemalt – enda mõtte. Selgub, et olen loetut kogu aeg teadnud, aga pole suutnud seda realiseerida selgeks arvamuseks. Nüüd, kirjaniku abiga, tulin toime. Kui juba korra vedama sain, siis milleks piirduda vaid ühe vaimuvälgatusega? Tuleks minna lõpuni, et kõige seest leida „ülim aare“ – mina.
Suurem osa „ülimast aardest“ jõudis minuni H.Hesse raamatust „Siddharta. Hommikumaa ränd“. See oli justkui kingitus Fortuunalt – võtsin ma teose kätte ainult seepärast, et üks samanimeline Sloveenia bänd viljeleb mulle meelepärast muusikat. Ma tänan sind, õnn. „Siddharta“ rääkis just nendest asjadest, nähtustest ja aspektidest, mis minu arust on õiged – tasakaal kõiges ja kõige vahel, et ükski ese ega objekt, isegi mitte kivid, pole väärtusetud. Tegemist on küll sisuliselt budismiga, aga erinevalt raamatust, mille võib pärast lugemist kapinurka visata, on usundi järgimine radikaalsem ja tõsisem. Ja pealegi pakkus teos mulle piisavalt komponente, mille järgi saan oma Tarkade Kivi olemust määrata.
Juba mainitud tasakaalust rääkides võiks aardejahiga jätkata hoopis teises suunas, kui seda on idamaade religioon – tänapäeva noortekirjandus. Raske öelda, mida sealt otsida või leida: masendus, viha, puberteediea ängistus – läbitud või üldse olemata eetapid, mis eriti uurimist ei vaja. Tegemist võib olla küll killukesega minust, kuid pigem otsiksin rahulolu ja meelehead helgematest kohtadest.
Siiski, kui minul sääraseid kirjutisi vaja pole, siis ehk teistel on. Ka selles mõttes, et kui ma olen noorsooromaanis puutunud kokku aktuaalse probleemiga, on päris elus lihtsam nõu anda mures sõbrale, tuttavale või klassikaaslasele. Ja kui aus olla, siis Siddhartagi saavutas täiuse läbides oma elus nii negatiivseid kui ka positiivseid olukordi. Ammu teada tõdegi ütleb, et pole valgust pimeduseta. Niisiis olen noorsooromaanidest leidnud hea alternatiivi, et tutvuda ka väga tumedate paikadega. Seejuures ei määri ennast ise.
Teekond iseenda Tarkade Kivini on rakse. Võib-olla isegi võimatu, sest keegi ei jõua lugeda kõiki teoseid ja kogeda kõiki kogemusi. Siiski pakub kirjandus (ka luuletused, näitetükid) head võimalust avastada endas peituvaid aardeid. Kes teab, äkki kunagi avastan teostest oma „ülima aarde“ ja muutun (kõiki alkeemikuid kadedaks tehes) kullaks. Just nagu Siddharta.
Siim T
