Viiu Härm sündis 1944. aastal, pärast keskhariduse saamist käis ta Panso koolis. Ta kuulus praeguse Linnateatri, tollase Noorsooteatri asutajate hulka. Ta on mänginud teatris ja filmis, esinenud teles ja raadios. Viiu ise ei saanud terviseprobleemide tõttu kaua laval tegutseda. Kuna talle hirmsasti teatritöö meeldis, seadis ta oma elule selle järgi, dramatiseerides ja tõlkides eesti teatri jaoks.
Raamat, mida ma lugesin, ilmus aastal 2000 ja on endasse kogunud palju toredaid ja mõnusaid seiklusi ja kogemusi. Peategelaseks on minuealine noor tütarlaps, kes on äsja keskkooli lõpetanud ja sellele järgneval suvel osaleb mängufilmis „Lend“, mille võtted suve läbi kestavad. Ta nimi on Leena, ta on väga võluv, kuid samas veel segaduses noor naine, kes pole ennast avastanud ja mitmedki elu tähtsamad trepid on tal käimata.
Kuna ta ise on pärit Tallinnast, aga võtted toimuvad Tartus, kus ta veidike enam kui suve veedab, on tal paras katsumus endaga hakkama saada, aga sellistel olukordadel aitavad alati sõbrad. Esimene ja kõige tähtsam sõber, sõbranna on õigem nimetada, on verinoor, alles 5-aastane mustlasest tütarlaps nimega Aita. Aital pole kodu ega vanemaid, ta ööbib seal,kus juhtub ja sööb seda, mida kerjab lahketelt inimestel. Sellele vaatamata on Aita väga siiras ja südamlik tüdruk, kes aitab peategelasel leida kõige kergemaid lahendusi probleemidele. Leenale meeldib Aitaga koos mängida ja aega veeta, kuigi neil on ka omavahelisi probleeme, saavad nad alati jagu nii tulest kui ka veest.
Peeter on Leenast vanem, kolmekümnete alguses olev nägus ja intelligentne professionaalne näitleja. Peeter ja Leena mängivad filmis armastavat paari, vastavalt siis Tomi ja Laurat. Filmis tuleb stseen, kus Tom ja Laura suudlevad, Leena aga pole oma elus veel esimest suudlust kogenud, nagu ka Laura, aga Peeter oma professionaalsusega teeb Leenale väga romantiliselt selgeks, mis vahe on tööl ja eraelul. Laura sai oma esimese suudluse Peetrilt, aga Leenal on see võluv aeg alles ees. Selle sündmuse käigus muutus nii mõndagi Leena elus.
Olev- poiss on nö filmi valguse töötleja, monteerija ja niisama tähtis asjamees. Ta onLeenast veidike vanem, suur ja tugev noormees. Olevil ja Leenal sünnib armusuhe ja selle üle Viiu Härmi raamat pöörlebki. Raamatu vältel näeme, kuidas noorest tüdrukust, kes alles koorub välja lapsepõlvest, sirgub vastustundlik ja väärikas naine. Kuigi ta algul ei saa armastusest päris hästi aru, võtab ta asju samm-sammult, tehes progressi ja saades kogemusterikkaks.
Kui raamatukogutädi mulle selle raamatu ulatas, ütles ta, et äkki ei pruugi mulle meeldida, sama mõtet mõtles ka õpetaja. Mulle meeldis see raamat, sest mis vahe on selles, kui tüdrukud loevad „Tõde ja õigust“, kus enamik ajast räägitakse meestest, või „Isa Goriot´d“, kus samuti on peategelaseks meessoost persoon, nagu ka „Kuritöö ja karistuses“ olev Raskolnikov. Ega need raamatud ole siis ju meestekad, samamoodi pole ka „Duubel kaks“ naistekas, vaid räägib inimese elust, kes kogeb palju elementaarseid tundeid, mis on omased nii naisele kui ka mehele.
Leenale elasin ma kaasa, kuna ta jättis väga sümpaatse inimese mulje, ta oli küll noor ja ullike, aga ei astunud tagasi, vaid astus pikkadel sammudel uutele vallutusmaadele vastu. Samas jääb mind kummitama, et milline oleks ta kolmekümneselt, muidugi on ta muutunud, aga kas ta on saanud rikkaks näitlejaks, kes on teistest üleolev ja suur ego, või on hoopis südamest tore ja graatsiline superstaar, kõikide väikeste tüdrukute iidol, kes rikkuse ja jõukuse juures teab ,kus on ta juured, kes ta nii kaugele on aidanud, ja mille pärast ta mida teeb.
Ma ei oska öelda, kas saan nüüd naistest paremini aru, aga vähemalt mõistan ma neid veidike paremini. Nii palju see raamat mulle andis.
Raamat, mida ma lugesin, ilmus aastal 2000 ja on endasse kogunud palju toredaid ja mõnusaid seiklusi ja kogemusi. Peategelaseks on minuealine noor tütarlaps, kes on äsja keskkooli lõpetanud ja sellele järgneval suvel osaleb mängufilmis „Lend“, mille võtted suve läbi kestavad. Ta nimi on Leena, ta on väga võluv, kuid samas veel segaduses noor naine, kes pole ennast avastanud ja mitmedki elu tähtsamad trepid on tal käimata.
Kuna ta ise on pärit Tallinnast, aga võtted toimuvad Tartus, kus ta veidike enam kui suve veedab, on tal paras katsumus endaga hakkama saada, aga sellistel olukordadel aitavad alati sõbrad. Esimene ja kõige tähtsam sõber, sõbranna on õigem nimetada, on verinoor, alles 5-aastane mustlasest tütarlaps nimega Aita. Aital pole kodu ega vanemaid, ta ööbib seal,kus juhtub ja sööb seda, mida kerjab lahketelt inimestel. Sellele vaatamata on Aita väga siiras ja südamlik tüdruk, kes aitab peategelasel leida kõige kergemaid lahendusi probleemidele. Leenale meeldib Aitaga koos mängida ja aega veeta, kuigi neil on ka omavahelisi probleeme, saavad nad alati jagu nii tulest kui ka veest.
Peeter on Leenast vanem, kolmekümnete alguses olev nägus ja intelligentne professionaalne näitleja. Peeter ja Leena mängivad filmis armastavat paari, vastavalt siis Tomi ja Laurat. Filmis tuleb stseen, kus Tom ja Laura suudlevad, Leena aga pole oma elus veel esimest suudlust kogenud, nagu ka Laura, aga Peeter oma professionaalsusega teeb Leenale väga romantiliselt selgeks, mis vahe on tööl ja eraelul. Laura sai oma esimese suudluse Peetrilt, aga Leenal on see võluv aeg alles ees. Selle sündmuse käigus muutus nii mõndagi Leena elus.
Olev- poiss on nö filmi valguse töötleja, monteerija ja niisama tähtis asjamees. Ta onLeenast veidike vanem, suur ja tugev noormees. Olevil ja Leenal sünnib armusuhe ja selle üle Viiu Härmi raamat pöörlebki. Raamatu vältel näeme, kuidas noorest tüdrukust, kes alles koorub välja lapsepõlvest, sirgub vastustundlik ja väärikas naine. Kuigi ta algul ei saa armastusest päris hästi aru, võtab ta asju samm-sammult, tehes progressi ja saades kogemusterikkaks.
Kui raamatukogutädi mulle selle raamatu ulatas, ütles ta, et äkki ei pruugi mulle meeldida, sama mõtet mõtles ka õpetaja. Mulle meeldis see raamat, sest mis vahe on selles, kui tüdrukud loevad „Tõde ja õigust“, kus enamik ajast räägitakse meestest, või „Isa Goriot´d“, kus samuti on peategelaseks meessoost persoon, nagu ka „Kuritöö ja karistuses“ olev Raskolnikov. Ega need raamatud ole siis ju meestekad, samamoodi pole ka „Duubel kaks“ naistekas, vaid räägib inimese elust, kes kogeb palju elementaarseid tundeid, mis on omased nii naisele kui ka mehele.
Leenale elasin ma kaasa, kuna ta jättis väga sümpaatse inimese mulje, ta oli küll noor ja ullike, aga ei astunud tagasi, vaid astus pikkadel sammudel uutele vallutusmaadele vastu. Samas jääb mind kummitama, et milline oleks ta kolmekümneselt, muidugi on ta muutunud, aga kas ta on saanud rikkaks näitlejaks, kes on teistest üleolev ja suur ego, või on hoopis südamest tore ja graatsiline superstaar, kõikide väikeste tüdrukute iidol, kes rikkuse ja jõukuse juures teab ,kus on ta juured, kes ta nii kaugele on aidanud, ja mille pärast ta mida teeb.
Ma ei oska öelda, kas saan nüüd naistest paremini aru, aga vähemalt mõistan ma neid veidike paremini. Nii palju see raamat mulle andis.
Allar
