Öeldakse, et me oleme pärit oma lapsepõlvest. See on tobe, sest kust mujalt me ikka pärit olla saaks. Aga küllap tahetakse rõhutada, et oma lapsepõlve keskkonda ja väärtushinnanguid kanname kaasas – ka siis, kui nende vastu mässame või neist näiliselt välja kasvame.
Sauter õppis näitlejaks, aga näitlejaks ta ei saanud. Nüüdseks on saanud temast kirjanik, kes ise ei loe peaaegu üldse. Igapäevases elus kirjutab reklaame, ajakirjandust, tõlgib näidendeid ja proosat. Ilukirjandust kirjutab minimaalselt. Peale selle on tal ka aega baarides aega veeta.
Minu loetud teoseks on reisikiri, mis räägib Sauteri pere reisist lõuna poole. Opel Zafira ja Adria haagissuvilaga võeti Tallinnast hoog sisse ja hoog lasti maha alles Hispaanias Costa Blanca rannal. Siis külastati erinevaid paiku, millest osa oli turistikaartidel ning osa mitte. Sauterile oli omane see, et kui üks mõte võeti ette, siis see viidi ka ellu. See ei pruukinud esimese korraga õnnestudagi. Näiteks tahtis Peeter minna Gibraltarile. Esimesel korral võttis perekond Sauter plaani täitmiseks ette äkitselt. Piiril selgus, et neid ei lasta passita edasi. Peetri abikaasal Tiinal oli pass kadunud. Siis läksid nad oma ööpaika tagasi ning üritasid järgmisel päeval uuesti. Järgmisel päeval oli piiri lähistel tegemist väga pikkade rividega. Kuna Gibraltaril oli odav alkohol, oli tung sinna suur. Järjekord liikus kiiresti ning seekord polnud passiküsimiseks piirivalvel aegagi.
Teost iseloomustavad ka üksikud pildid, mis on tehtud Sauteri poolt. Raamatus tuli väga ilusti välja ka see, et Hispaanias saab hakkama vähese keeleoskusega. Näiteks Tiina oli õppinud inglise keelt ainult teistega suheldes ning sai inimestega hästi hakkama. Peeter ostis ka Chris Stewarti raamatu, mis oli ka inglisekeelne. Peeter ja Tiina lugesid selle läbi ning kiitsid raamatut kerguse pärast. Tiina sai raamatu sisust oma kesise inglise keelega hästi aru.
Minu arvates on tegemist raamatuga, mis pakub kõigile midagi. Teos iseloomustab erinevaid ühiskonnakihte ja näitab, et eestlane on südamega rahvas. Raha ei pruugi meid panna elu ja surma võitluse küsimusse. Maailmas on ka selliseid kohti, kus keegi teine maksab söögi eest. Hispaanias on küll palju hipisid, aga elu on väga rahulik. Eesti kirjanduses mängib see teos olulist rolli, sest toob silme ette pildi, mis toimub ka muus maailmas. Näiteks inimene, kes teeb ainult tööd Eestis ja välismaale ei saa, tunneb raamatu abil reisimisvõlusid ja kujutab ka teistsugust elu ette.
Nüüd ma tean, et elu reisides on õpetlik ja kogemusterikas. Tunnen paremini mitmeid ühiskonnakihte ja tean, et kõik ei saagi mugavat elu elada. Tänu sellele oskan hinnata ka enda elu ja seda nüüdsest paremini hoida. Tänu raamatule on kindlam ka see, et välimus võib olla petlik. Raamat andis ka Peeter Sauteri tundmisele kaasa. Nüüd olen kursis tema vaadetega ja ka sellega, et tegemist on inimesega, kellel on väga suur süda. Raamatut laenutades tundsin juba sellist erilist aurat, et tegemist on teistsuguse raamatuga ning ma ei pidanud pettuma. Hindelist hinnangut ma raamatule ei annaks, aga seda ütlen ma küll, et teos andis mulle nii mõndagi.
Sauter õppis näitlejaks, aga näitlejaks ta ei saanud. Nüüdseks on saanud temast kirjanik, kes ise ei loe peaaegu üldse. Igapäevases elus kirjutab reklaame, ajakirjandust, tõlgib näidendeid ja proosat. Ilukirjandust kirjutab minimaalselt. Peale selle on tal ka aega baarides aega veeta.
Minu loetud teoseks on reisikiri, mis räägib Sauteri pere reisist lõuna poole. Opel Zafira ja Adria haagissuvilaga võeti Tallinnast hoog sisse ja hoog lasti maha alles Hispaanias Costa Blanca rannal. Siis külastati erinevaid paiku, millest osa oli turistikaartidel ning osa mitte. Sauterile oli omane see, et kui üks mõte võeti ette, siis see viidi ka ellu. See ei pruukinud esimese korraga õnnestudagi. Näiteks tahtis Peeter minna Gibraltarile. Esimesel korral võttis perekond Sauter plaani täitmiseks ette äkitselt. Piiril selgus, et neid ei lasta passita edasi. Peetri abikaasal Tiinal oli pass kadunud. Siis läksid nad oma ööpaika tagasi ning üritasid järgmisel päeval uuesti. Järgmisel päeval oli piiri lähistel tegemist väga pikkade rividega. Kuna Gibraltaril oli odav alkohol, oli tung sinna suur. Järjekord liikus kiiresti ning seekord polnud passiküsimiseks piirivalvel aegagi.
Teost iseloomustavad ka üksikud pildid, mis on tehtud Sauteri poolt. Raamatus tuli väga ilusti välja ka see, et Hispaanias saab hakkama vähese keeleoskusega. Näiteks Tiina oli õppinud inglise keelt ainult teistega suheldes ning sai inimestega hästi hakkama. Peeter ostis ka Chris Stewarti raamatu, mis oli ka inglisekeelne. Peeter ja Tiina lugesid selle läbi ning kiitsid raamatut kerguse pärast. Tiina sai raamatu sisust oma kesise inglise keelega hästi aru.
Minu arvates on tegemist raamatuga, mis pakub kõigile midagi. Teos iseloomustab erinevaid ühiskonnakihte ja näitab, et eestlane on südamega rahvas. Raha ei pruugi meid panna elu ja surma võitluse küsimusse. Maailmas on ka selliseid kohti, kus keegi teine maksab söögi eest. Hispaanias on küll palju hipisid, aga elu on väga rahulik. Eesti kirjanduses mängib see teos olulist rolli, sest toob silme ette pildi, mis toimub ka muus maailmas. Näiteks inimene, kes teeb ainult tööd Eestis ja välismaale ei saa, tunneb raamatu abil reisimisvõlusid ja kujutab ka teistsugust elu ette.
Nüüd ma tean, et elu reisides on õpetlik ja kogemusterikas. Tunnen paremini mitmeid ühiskonnakihte ja tean, et kõik ei saagi mugavat elu elada. Tänu sellele oskan hinnata ka enda elu ja seda nüüdsest paremini hoida. Tänu raamatule on kindlam ka see, et välimus võib olla petlik. Raamat andis ka Peeter Sauteri tundmisele kaasa. Nüüd olen kursis tema vaadetega ja ka sellega, et tegemist on inimesega, kellel on väga suur süda. Raamatut laenutades tundsin juba sellist erilist aurat, et tegemist on teistsuguse raamatuga ning ma ei pidanud pettuma. Hindelist hinnangut ma raamatule ei annaks, aga seda ütlen ma küll, et teos andis mulle nii mõndagi.
Risko
