Mehis Heinsaar „Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa“ Kirjastus Tuum, 2006

„Lase silmad lahti oma silmadest, tõmba süda välja oma südamest, ja mine otsima oma elamata jäänud elu!“

Mehis Heinsaare esimesed kaksteist eluaastat möödusid Tallinnas, järgmised seitse aga Karksi-Nuias, kus lõpetas ka keskkooli. Ülikoolis käis Tartus, kus lõpetas eesti kirjanduse eriala. Tema trükidebüüdiks oli luuleveerg 28. jaanuaril 1995 „Postimehes“. Aastal 2000 sai ta Tuglase novelliauhinna. Novelle peetakse üldse tema kõige tugevamaks küljeks. 2005. aastal ilmus tema esimene romaan „Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa“. On öeldud, et 2001. aasta kirjandus kuulus Heinsaarele, sest mõlemad tema sel aastal ilmunud teosed said tunnustuse osaliseks: “Vanameeste näppaja” sai Betti Alveri auhind parima debüüdi eest. “Härra Pauli kroonikad” pälvis Eesti Kultuurkapitali proosapreemia.

„Artur Sandmani lugu“ räägib Artur Sandmanist, ühest Tallinna trammijuhist, kes teeb kümnetunniseid vahetusi ja sõidab Kadrioru-Kopli liinil. Kodus ootab teda vormikalt ilus ja ilusalt vormikas, kahekümne üheksa aastane naine. Töö on Arturile aga väga huvitav: talle meeldib Tallinnas ringi sõita, kaastrammijuhtidele tervituseks käega vehkida ja oma lemmikreisijaid salamisi tahavaatepeeglist piiluda. Üldiselt on Artur oma eluga rahul.

Kuid selle pealtnäha igava inimese minevik on aga hoopis põnevam, kui esialgu oskaks arvata. Oma noorusaastatel oli Artur boheemlaslik, rändas ilmas ringi, proovis erinevaid elualasid. Ja mis kõige tähtsam, voolis õunapuust 16 imelikku mõtet, mida ta muidu kirja panna ei osanud. Ja see varasem elu hakkabki Arturit kummitama, kui ta ükskord trammiliipritel libastub ja pea ära lööb. Ju talle siiski polnud päris meelepärane tänapäevane Artur. Ta tahtis siiski leida endas teistsugust mina. Kirjanik kutsubki kõiki üles endas leidma midagi muud, midagi, mis on peidus, midagi mis alguses silmale nähtamatu. Kutsub üles tõmbama meeled oma meeltest lahti.

Artur asubki ühele tundmatule retkele enda sisse. Tõmmanud südame ära oma südame küljest, märkab Artur, et tema keha jätkab tavapäraseid tegevusi: vajutab trammis nuppe, vehib tervituseks kätega jne. Siit hakkab asi huvitavamaks minema. Kiskudes ennast endast lõplikult lahti, lendab Artur lõpuks enesesse, kus ta leiab eest enda sisikonna, siis trepi, siis tüdruku ja lõpuks ääretu kõrbe. Siinkohal muutub teos täielikult, sest nüüd käib jutustus minavormis e Artur räägib endast (kui varem oli ta kolmas isik). Kivine ja liivane kõrb tähendab Arturi praegust, kokku kuivanud, vaimuvaest mõttemaailma, kus ei ela ühtki hingelist. Tegelikult polnudki ta päriselt kõrb, vaid pigem kuivanud mere põhi. Ja just merd Artur otsima läkski. Üldse oli teoses palju kalu ja merega seonduvat, linde kohtas vähem, kuid siiski, ning loomi polnud peaaegu ollagi. Nii ta endas rändama hakkas, kohates erinevaid paiku, emotsioone.

Arturi eksirännakud on Mehis Heinsaar suutnud teha igati põnevaks ja fantaasiarohkeks, vähemasti minu jaoks. Väga palju on absurdi ja jaburusi. Samas on autor osanud detaile ühendada ja need loogiliseks totruseks seada. Kahjuks kannatab liigse fantaasialennu all teose sisu, mida on raske jälgida. Mõtte otsimine kaob nagu unustusse ja vahel tundub, et seda üldse polegi. Mina ei suutnud kõigest informatsiooni kahjuks ammutada ja seega ei jõudnud minuni mõningate nähtuste olemus. Ja tegelikult tundub, et kõigel ei olegi tähendust, et pool teksti kannabki pigem kujutlusvõime ergutamise eesmärki, kui et üritab midagi öelda.

Siiski ei ole kõik kujutluspiltide taga peidus. Näiteks kohtab Artur oma teekonnal rasvunud näkki, kes mehe seest ängkala kinni püüab. Ängkala on väga priske ja näki sõnul just seepärast, et ta toitub mehe rasvaläinud lootustest: igava, igapäevase Arturi südames ikkagi peitus lootus huvitavamale elule. Ja järelikult tundis ta ka pidevalt ängi, mida ka tänapäeval paljud inimesed tunnevad, sest hoolimata toredast elust, jääb midagi nagu vajaka.

Kui Artur endast vahepeal lahkub ja reaalsusesse saabub, hakkab ta veidralt käituma… vähemalt teiste jaoks. Artur hakkab huvi tundma kõige imelikemate asjade vastu: ta kuulab rohu kasvamist ja kivimüüride sosinaid. Eks ta ole selline lapselik rõõm kõige ja kõigi vastu, mida meelemuredeta inimene tundma peaks. Iseenesest ilus mõte minu arvates. Sel hetkel tekkis ka pisikene kergendus, et Artur on oma eesmärgi saavutanud. Õnneks ei olnud lool veel lõpp, sest maailmal olid omad plaanid. Jah, hall mass sai võitu ja vallutas Arturi uuesti. Ju siis ühiskond ei kannata kaost, kõik peab käima kindlate reeglite järgi. Kahju küll.

Üldiselt on raamat täiesti loetav, igav ei hakka, huvitavad fantaasiapildid hoolitsevad selle eest. Siiski, pika peale võivad nad muutuda kurnavaks ja tekib ka küsimus, miks nad seal on. Kohati lonkab ka kirjaniku stiil. Näiteks kasutab ta liialt –des ja –mata lauselühendeid. Ja sõna „peale“ õiget tähendust ei tundu kirjanik ka teadvat. Võib-olla on viimane taotluslik, osa kirjaniku modernistlikust stiilist.

Siim T