Tiina Laanemi esimene romaan „Väikesed vanamehed“ oli 2006. aasta romaanivõistluse võitja. Teos räägib kõigist neist meestest, naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel elavad. Mitmel pool on raamatut nimetatud suvitusromaaniks või lihtsalt „naistekaks“, mis paneb mõtlema tiitli sobivuse üle. Võidutöösse süvenedes avardusid ehedalt inimestevahelised suhted, probleemid, haavatavad alad ja lahenduste otsimine.
Teoses ei panda rõhku niivõrd looduse kirjeldamisele kui tunnete lahkamisele. Sisu kirjeldab suvitusseltskonda saarel, kes arvavad üksteist läbi ja lõhki tundvat. Tegevuse edasi arenedes selgub paljugi, mis tegelastele märkamatuks on jäänud. Kirjaniku enda sõnul paeluvadki teda kõige rohkem inimesed: kuulad kedagi ja jääd teda uskuma, aga järgmisel hetkel üllatud , sest näed-kuuled sõnadele risti vastupidist tegutsemist. Raamatus leidub rohkesti kohti, kus tegelaste käitumine ja mõtlemine panevad imestama ning sunnivad edasi lugema ja lahendusteni jõudma. Paraku ei ole vastuste otsimine lihtne, sest inimeste sisemaailma ei saagi mustvalgelt lahti seletada.
Kirjaniku mõtetes on tunda teravat kriitikat väikekodanluse aadressil. Tegelased kardavad tõele otsavaatamist, muutusi, vana kadumist, üksteisega ausat suhtlemist ja enda mõtete eest seismist. Kõige väiksemad ja väetimad võivad nii mõneski olukorras suurtele ja tugevatele silmad ette näidata, nii nagu lapsed võivad käituda täiskasvanulikumalt kui nende vanemad. Üldjuhul on tegemist psühholoogiliselt veenva romaaniga, mis heidab pilgu kaasaja neurootilistesse eestlastesse.
Kuigi erinevatele inimestele meeldivad erinevad teosed, meeldis mulle antud teos väga. Nii nagu kirjanikule, meeldivad ka mulle inimesed - vaadelda ja analüüsida eemalt nende käitumist on põnev ajaviide. Mis mulle kõige rohkem meeldis ja koguni üllatama pani, oli tegevus-ja looduskirjelduste ehtsus, nagu oleks kirjanik koha peal kõike jälginud ja üles täheldanud. Raamatus esines palju faktiteadmisi, eriti bioloogia valdkonnas. See tegigi raamatu huvitavaks, et kirjanik oli vajalikke andmeid enne uurinud, mitte tühipaljalt kõik kirja pannud. Kurvastas id tegelaste eelarvamused seltskonna uute inimeste suhtes, aga ka seegi on näide eestlaste olemusest.
Igast tegelasest saaks kirjutada leheküljepikkuse iseloomustuse, sest igaüks oli omaette isiksus koos oma positiivsete ja negatiivsete külgedega. Seejuures oli imetlusväärne üksteise aktsepteerimine ja soov võtta kaaslast sellisena, nagu ta on. Kuigi raamat oli hea „suvine järjejutt“, oleks romaanivõistluse võitjalt midagi sügavamat oodanud.
Iti
