Eesti Päevalehe kirjastus 2005
„Mina olin siin“ räägib loo 17-aastasest Rassist, kes on vist juba sünnist saati olnud mingil moel seotud kuritegeliku eluga. Ta kasvab Tallinna sellises rajoonis, kus õnnelikud pered on haruldus ja tõdeb juba üsna noorelt, et vihkab oma ema, kes poisist suurt välja ei tee ja tema kasvatamisega vaeva ei näe. Ka isa kaob poisi elust ruttu. Rass saab juba noorena aru, et perekonnaks ei ole alati need inimesed, kellega seob veri, vaid pigem need, kelle sa ise oma elu jooksul enda ümber kogud. Ta defineerib perekonna kui hulga inimesi, kelle eest ta on nõus nii surema kui ka tapma. Ühel hetkel mõtiskleb ta ka selle üle, miks öeldakse poolvend, nagu vend saaks olla poolik. Ta kas on või ei ole. Aga eks perega on samad lood - ei saa olla poolikut perekonnaliiget. Nii saavadki tema pereks rajooni asukad, kellega ta koos kasvab ja elu avastab.
Rass on libeda jutu ja hea taibuga poiss ja just sellepärast pääsebki ta oma elus paljudest olukordadest puhtalt. Ta unistab arsti ametist ja ilusast elust Renitaga, kuigi tegelikkuses püsib ta vaevu koolis ja jagab korterit Sädega. Säde on tüdruk, keda ta just tõeliselt ei armasta, aga kuna nad on paljust koos läbi tulnud ja suudavad elu üle naerda, siis on Rass temasse siiski aja jooksul kiindunud.
Mulle meeldis raamatu juures see, kuidas autor kasutas ilma ja aastaaegu. Teos algab hilissügisega. See on aeg, kus Rass tegeleb veel võrdlemisi „pehme“ äriga. Ta varastab bensukatest kütust ja müüb maha kõik vähegi väärtusliku, et kõht täis saada. Ühe tavalise bensuka käigus läheb aga kõik valesti ja Rass lõhub auto, jääb ilma varastatud kraamist ning pääseb napilt politsei käest. Keset seda sündmust hakkavad langema esimesed lumehelbed. Sealtmaalt edasi satub Rass tõeliselt karmi maailma. Ainukesed korrad, kui autor kevadet mainib, on seotud Renitaga, tüdrukuga, kellest Rass unistab. Renita ja soov arstiks saada on Rassi roosa unistus, sellist elu ta sooviks, aga tõeliselt tühi kõht sunnib teda teisi teid kasutama. Suvi on seotud Rassi lapsepõlvega, tema esimese koerustükiga, ajaga, kui ta elu oli veel küllaltki lihtne.
Raamat on küllaltki ropp ja karm, kuid see annab talle vaid tõelisust juurde. Arvan, et ma ei võtaks seda raamatut pooltki nii tõsiselt, kui lugu oleks kirjutatud läbi lillede ja ilusate sõnadega. Teose võlu peitubki selles, et sa oled sattunud tegelase rolli, mis tundub olevat võimatutes tingimustes ja võimatus maailmas, kuid siiski püsib lootus, et kunagi juhtub midagi, mis elu täielikult muudab. Pealkirja järgi võib arvata, et selleks muutuseks saab Rassi esimene vahelejäämine, kuid kas see ta elu ka paremaks muudab? Teos ei muutu kunagi loengusarnaseks, ta ei dikteeri, kuidas oleks õige, või et narkootikumid oleksid halvad. Raamat jätab sulle ruumi ise otsustada.
