"Sohver sõida/ ütleb kilekott piimaga tähtsalt/ pehmelt tagaruumist/ mootor käivitub/ sohver paneb muusikat/ auto läheb ära ja tuleb uus." (Lk. 18)
Paavo Piik on 24-aastane Oxfordis filosoofiat õppinud Heateo Sihtasutuses töötav luuletaja, kes ei salli liigseid ja sisutuid sõnu. Seepärast seisabki tema teise luulekogu pealkirjaks just "Lakoonia". Lugemisel üllatas, et kuigi teose autor on noor, jätkub tal ütlemisi küllaga ning ta oskab oma arvamust väljendada väga tabavalt.
Teoses on vabas stiilis ning lihtsalt, kuid mitte liiga lihtsalt, kirjutatud keerulistest asjadest, tänapäeva ühiskonna ning inimeste probleemidest, noortest ning armastusest. Kõigi teemade juurde käib ka iroonia ning tabavad kujundid. Autor küsib, mis maailmas toimub, miks talutab kilekott inimest, mitte vastupidi, ja kas tühjad sõnad ning žestid saavad kunagi oma sisu tagasi. Kõikidele probleemidele annab Piik palju ilmekaid näiteid ja usun, et paneb mõtlema ka kõige luulekaugema inimese, sest kujutluspildid on tavaliselt argipäevastest olukordadest ning kogu aeg meie ümber.
Kuigi autor ise väidab, et "Lakoonia" sisaldab pigem linnaluulet kui loodus- ja isamaaluulet, on teoses juttu ka eestlastest. Ta vastab tabavalt kulunud väljendile, et oleme töökas ja rahulik rahvas: rühime edasi ja teeme kõike natuke paremini kui teised, parafraseerides luuleridu, "kuni ükskord võtame püstolid ja tulistame endile suhu." Samas sobib idee kõigile inimestele maakeral, sest ülikiire elutempo ja rahmeldamine on probleemiks mujalgi.
Kõige enam meeldib mulle teoses Paavo Piigi lähenemine inimestele. Ta pilkab küüniliselt tavaliste ametnike halli ja monotoonset päeva, sipelgapesasarnast kontoris sagimist ja teismelisi liigse kosmeetikaga pealiskaudseid tüdrukuid. Samuti seab kahtluse alla ajakirjaniku ning klienditeenindaja siiruse, küsides, kas nimetatud ametite pidajad on ka ka koduseinte vahel töörežiimil ning tervitavad automaatselt; mõtlevad seda südamest või on see vaid suusoojaks järgmise loo tarvis. Lisaks põimivad end ühiskondlike probleemide vahele suhted, mida autor väärtustab, kuid teatud nurga alt pilkab.
Mulle meeldib luulekogu, kuna sain palju tuge oma mõtetele ja vaadetele, mille üle just lähiajal üksi arutlenud olen. Enda jaoks leidsin teose kokkuvõtva idee ühest luulereast: "eesmärgiks on tagasi saada hing" ning arvan, et igapäevaste situatsioonide kaudu võib Paavo Piik lugeja oma hinge otsima panna küll.
Katrin
