1. dets 2008

Tõnis Andreas Hallaste „Surnute raamat“

„Ma vihkan klišeesid ja veel rohkem klišeeks olemist.
Ma vihkan, kui heidetakse vaid pilk kõigele, mis ma teen, ja tehakse sellest paikapanevaid järeldusi. Ma pole vaid see, vaid seda ja palju muud.“


Ma pole kunagi väga suur ulmekirjanduse austaja olnud, vähemalt teadlikult ei ole varem ühtegi selleteemalist teost otsinud. Kuid samas ei ütle ka heast ulmekirjandusest ära. Puhtjuhuslikult sattus minu kätte kirjateos, mis kannab pealkirja „Surnute raamat“. Eelnimetatud novellikogu koosneb seitsmest loost, mille hulka kuulub ka Harjumaa omaloominguvõistluse 11.-12. klasside arvestuses esikoha saanud lühijutt „Huvitavad inimesed“. Teose läbivaks elemendiks on surm, peaaegu igas tekstis sureb kas üks või isegi kõik tegelased. Kuid samas pole see ka igas tekstis väga selgelt kujutatud, näiteks kahes loos ei lõpeta eluteed mitte ükski osaleja.

Kogumikku kuuluvad novellid:
„Kiisu lugu“
„Lorenz Caviezel“
„Huvitavad inimesed“
„Kaks ohvrit geniaalsusele“
„Minu esimene õudukas, jee!“
„Ilu surmas“
„Sulesepaks olemise vaev“

Kui väga aus olla, pole ma kindel, kas eelmainitud teost on võimalik kindlalt liigitada. Selles on loomulikult ulmeelemente, kuid samas ka väga huvitavaid ja mõtlema panevaid mõtisklusi, nagu näiteks saatuse kui piljardilaua teooria. Realistlikke, isegi natuke rõvedaid kirjeldusi sõjast ning lagunevatest laipadest leidus samuti mitmes loos. Isegi naljakaid juhtumised ei puudunud.

Juba pikemat aega ei ole ma suutnud vabatahtlikult ühtegi raamatut lõpuni lugeda, kuid „Surnute raamat“ äratas minus taas soovi seigelda kohtades, kuhu vaid hea kirjandus viia suudab. Autori sõnakasutus ja kirjutusstiil tekitasid joovastustunnet ning suutsid ka kõige eemale tõukavamad stseenid ning kirjeldused mädanevatest laipadest muuta imeilusaks elamuseks. Loomulikult aitas kaasa ka fakt, et kaks novelli käsitlesid minu jaoks väga olulist ja südamelähedast teemat: kunsti ning selle loomist.

Teose autoriks on eesti noormees Tõnis Andreas Hallaste, kes on pärit Viimsi vallast. Oma suureks üllatuseks avastasin, et toosama raamatukirjutaja on minust vaid kolm aastat vanem, nimelt on ta siia ilma tulnud 10. aprillil 1987. Teose lõpus on veel paar lehekülge autori kommentaare. Seal räägib ta natukene igast novellist ning nende loomisprotsessist. Ta mainib ka, et kui kogumiku nimi poleks tulnud „Surma raamat“, oleks ta selle nimetanud ühe raamatus asuva loo järgi „Kaks ohvrit geniaalsusele“, mis on ka kõige pilem jutt. Too räägib kunstnikust, kes tapab ühe inimese ning avastab sellest tuleneva inspiratsiooni.

Mina soovitan soojalt kõigil huvilistel Tõnis Andreas Hallaste teost „Surnute raamat“ lugeda, kuigi nõrganärvilistel oleks siiski targem eemale hoida.

„Mis kirjandus ma olen, see tuleb lugejal leida. Kui minu kirjandust pole tulevatest ridadest veel võimalik leida, siis tuleb ta hiljem.
Ma pole nimi, mis tulnud vaid selleks, et olla mainitud. Ma ei tea, mis kirjandus ma olen. Ma olen nimi, mis on tulnud selleks, et jääda.“
Kaisa