,, … ja vist ka mu riietele. Ja mul hakkas tilkumisest kuidagi kergem, nagu oleks osa valust mu seest välja nõrgunud. Väike osa, kõigest mõni valutilk, aga siiski. Ei tahtnud verejooksu peatada.”
Sauter, P. (2006) Vere jooks. Tallinn: Tuum
Sauter, P. (2006) Vere jooks. Tallinn: Tuum
Peeter Sauter on sündinud 1962. aastal Tallinnas, õppinud Tallinna 7. Keskkoolis ja lõpetanud lavakunstikateedri 11. lennu. Ta on töötanud nii näitleja kui ajakirjanikuna, viimased aastad aga reklaamikirjutajana. Sauter on kirjutanud nii reisikirju kui lühiromaane. 2006. aastal ilmus tema kogu ,,Vere jooks”, mis koosneb seitsmest lühijutust.
Raamat ,,Vere jooks” on väga aus, otsekohene ning avameelne. Sõnakasutus on lihtne, robustne ja üheselt mõistetav. Tekstile annavad värvi inglise- ning venekeelsete väljendite, aga eelkõige roppuste kasutamine. Viimase eesmärk on tõenäoliselt võtta lugejalt fantaasia ja selle asemel rõhutada tegelaste reaalset keelekasutust ja sisemist olemust.
Sauteri lühijuttudest joonistub selgelt välja peategelase tüüp, kes kohati sarnaneb kirjaniku endaga või isegi omab tema nime. Peeter on intervjuus Vikerraadiole öelnud, et talle meeldib kujutada tegelasi, kes on temast lollimad. Nii oskab ta inimest paremini üles ehitada ja ta tundub ehedam. Tekstidest jalutab läbi keskealine mees, enamasti haritud, omades töökohta ja perekonda. Tegelastele on iseloomulik sage alkoholi tarbimine, laiskus, boheemlaslik, spontaanne tegutsemine, majanduslik madalseis, ühiskonnast eemalolek ning elu ühekülgsus ja värvitus. Neile pole püha perekond, kirik ega teise inimese elu. Nad otsivad nad tihti lunastust ja süüd, et seeläbi end rohkem inimesena tunda.
Novellid algavad rahulikult, enamasti lõiguga tegelase igapäevaelust. Sealt edasi hakkab tegevus arenema, ajendiks on mõni konflikt või alkoholi tarbimine. Tegelane on ootamatult sündmustekeerises, mis parimal juhul ka teda ennast üllatama paneb. Üldiselt säilitab tegevus reaalsuse piirid, vahel väljub neist, muutes jutu utoopiliseks. Keegi saab haiget või surma, palju on jõhkrust, verd ja roppusi. Novelli lõpp tuleb reaalsusesse tagasi, ent jääb õhku rippuma. Eelnevatest sündmustest niigi raputatud lugeja on nüüd hoopis nõutu. Peategelase kordasaadetud jõhkrused antakse andeks, ka süüdlane ise ei lase end juhtunust häirida. Näiteks, lapse käe teadlikult kruustangide vahele jätnud isa tuleb pärast oma ema põlevasse korterisse jätmist koju. Laps tervitab teda kallistusega.
Sauteri lühijutud on vastuolulised. Ühelt poolt paneb ta mõistma oma tegelasi. Elu ühekülgsus, sotsiaalne eraldatus ning raske rahaline olukord tekitavad melanhoolseid mõtteid ja alternatiivide otsimist. Samas ärritab keelekasutus, mis ometigi sobib sündmustikuga. Ka häirib asjaolu, et tegelased ei otsi probleemidele lõplikke lahendusi, vaid kõnnivad sama teed edasi ja on rahul oma seisundiga. Nad ei hooli sellest, et teevad inimestele haiget, et end ajutiselt paremini tunda.
Annika
