***

Remarque`i „Läänerindel muutuseta“ „kangelased“ on sõdurid, noored mehed, kes läksid tandrile ja ei tulnud sealt enam kunagi tagasi - kadunud põlvkond. Sõda neelas nad oma granaadikildudest kubisevasse kloaaki ning puistas üle kõige räpasema roojaga, mille hais mitte kunagi ei lahtu(nud).

Mind kui ühte keskmist relvafanaatikut see romaan küll sõjariistadest võõrutada ei suutnud, aga sõja olemuse üle pani mõtlema küll. Inimestest, kes neil rasketel aastatel oma elust ühel või teisel moel ilma jäid, hakkas ka muidugi kahju. Aga siiski ei tohiks unustada, et sõda on erand ja seepärast peavad need, kes sõjast on kõrvale jäänud, elu täiel rinnal nautima. Remarque kirjeldab hästi kõiki neid tavapäraseid, endastmõistetavaid ja igapäevaseid naudinguid, millest sõdurid pärast rindel käimist enam rõõmu ei tunne. Seepärast peavadki „pääsenud“ võtma vastutuse ja kasutama hüvesid, mille eest pea sajand tagasi paljud oma elu jätsid. (Ikka läks imelikuks kriitikaks üle…)

Raamat oli tore, andis hästi sõnumi edasi, lõpuks kaotavad ikkagi käsutäitjad: vaesed jäävad vaesemaks, rikkad saavad rikkamaks; sõda käib ikka edasi – meeldetuletus, et inimene ei olegi veel ülim, rahuarmastav olend.

Siim T