Sõjast oskavad kõige paremini kirjutada sõjas olnud. Mina ei kuulu nende hulka. Saan ainult toetuda loetule ja mängudes kogetule. Vahetult enne Erich Maria Remarque’i raamatu „Läänerindel muutuseta“ lugemist mängisin sõjamängu „Call of Duty: World at War“ (CoD: WaW). Kumbki teos maalis sõjast erineva pildi.
CoD: WaWi tegevus toimub II maailmasõja ajal. Peategelased on Vene või Ameerika sõdurid, kelle ainsaks emotsiooniks on võidurõõm. Mäng tipneb Berliini vabastamisega. „Läänerindel muutuseta“ toimub I maailmasõja ajal ja jälgib saksa sõdurite elu. Rindel edasi ei liiguta, ainus muutus on järjest hõrenev sõprade ring. Raamat lõpeb peategelase surmaga. Erinevalt WaWist kirjeldab raamat ka elu rindest kaugemal. Rohkem saab teada sõdurite mõtetest. Sõda ei poolda õigupoolest keegi, kõik võtavad seda kui paratamatust.
Visuaalselt jätsid mõlemad üsna sarnase mulje. Mängu mängides võis näha efektseid plahvatusi ning jäsemeid kaotavaid või surnuks põlevaid sõdureid. Raamat ainult kinnitas, et see ei ole väljamõeldis. Aga kui kuvari taga sai nautida ilusat graafikat, siis lugedes jättis see kõik sügavama mulje. Esiteks lisandusid mitmed üpriski julmad surmad, mis mängu jaoks olid liiga võikad. Teiseks olid Remarque’i teoses paljudel surijatel oma lugu ning see avaldas mõju. Taaskord meenus, et see kõik on päriselt juhtunud.
Siit tulebki erinevus. Arvutimängud jätavad mängijale hea tunde – ta on vaenlasi kõrvaldades teinud palju head. Tekib lausa tahtmine ka ise nii vahvas sõjas osaleda. Raamat purustab kõik need mõtted, näitab, kui õudne sõda tegelikult on ning paneb soovima, et Eesti-Vene suhted oleksid paremad ning ei tekiks võrdlusmomenti päriselust.
Intervjueerides merejalaväe snapirit, küsis CNNi reporter: "Mida sa tunned, kui sa tulistad terroristi?"
Merejalaväelane kehitas õlgu ja vastas: "Tagasilööki."
