Paul ja ta klassikaaslased õppisid tänu sõjale enda eest seisma ja eluga toime tulema. Nad said rindel juurde elutarkust, mis oli koolitarkusest märksa olulisem. Ma arvan, et koolitarkus on elutarkuse üks osa ning mõlemad on elus tähtsad. Nad muutusid vaimselt tugevamaks, erinevalt neist, kes läksid hulluks ja ei suutnud enam olukorraga toime tulla. Nad säilitasid mõistuse tänu sellele, et surusid enda tunded alla. Selle aastatepikkuse positsioonisõja elasid üle ainult kõige tugevamad: „Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Sõprade tugi oli oluline, see aitas sõjas huumorit ja rõõmsameelsust säilitada ning sõda pani neid sõprust hindama ning ka mind. Kui ma hakkasin järele mõtlema, sain aru, et see on tõesti üks elu kõige olulisemaid tahke. Sõbrad kujundavad mu elu väga suurel määral, nad on üks osa minust. Nad tekitavad turvatunde ning aitavad mind alati. Lähedased inimesed on õnnelikuks eluks vajalikud.
Greta
