Inimeseks jäämine sõjatandril

Üle pea lendavad pommid, kõrval surevad sõbrad ja tuttavad – see on I maailmasõja igapäevane reaalsus. Maailmapilt rebitakse inimestel sassi ja viimane inimlikkuse raas üritatakse inimesest välja võtta. Romaanis ``Läänerindel muutuseta`` on esindatud kõik need probleemid ja raamatu tegelased on väga muserdatud, eriti ilmneb see rindel. Siiski jääb neil alles see, mis neis meenutab inimest, kuigi üha enam varjatult. Üritatakse hoida omavahelisi sõprussidemeid, kuigi sõbrad saavad surma ja seda suurem on nende kaotusvalu. Mis aga kõige olulisem- need mehed ei kaota kunagi oma mõtlemisvõimet. Alati saadavad neid dilemmad ja küsimused, kas ma peaksin siin osalema või kelle eest ma lõppude lõpuks sõdin. Seega neist pole veel saanud masinlikud inimesed, kes ei saa millestki aru, vaid nad suudavad oma tundeid avaldada.

Näha endaga koos võitlevaid mehi suremas ja samas suuta ise inimeseks jääda on raske. Mina ise ei tea, kui paljud tänapäeva inimestest seda tegelikult suudaksid.

Jaan