„Kõige tähtsam aga oli see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda ülse on sünnitanud: seltsimehelikkuse!“ (lk. 20)
Remarque’i teos „Läänerindel muutuseta“ on eelkõige romaan sõjast ning selle koledustest igasuguse ilustamiseta. Ometigi ei jää Paul Bäumerile märkamatuks ka rindeliste vahel kujunev ühtekuuluvustunne, mida väheareneva sõjategevuse kõrval ka lugeja tunda saab. Milline on seltsimehelikkuse roll Remarque’i teose ajastul ja tänapäeva ühiskonnas?
Edu sõjas põhineb meeskonnatööl. Koos ühiste eesmärkide saavutamine ei tule alati iseenesest. Sõda kasvatab selles osalejaid sunniviisiliselt läbi raskete ja pingeliste olukordade. Tsiviilisikuid ühendab omakorda mitmesugune seotus sõdalastega. Tänapäeva ühiskond on vastupidine – rõhutakse indiviidile ja iseseisvusele. Kool, mis ühelt poolt oma õpilastega moodustab meeskonna, väärtustab liiga tihti isiksust ja paneb vähe rõhku seltsimehelikkuse kasvatamisele. Aga ma arvan, et seda polegi vaja. Õpilasena saan sageli tunda rõõmu ühistest püüdlustest millegi poole.
Seltsimehelikkus ei ole oma väärtust kaotanud. Lisaks on ühtekuuluvustunne on läbi aastate säilitanud võime ise kujuneda.
Remarque’i teos „Läänerindel muutuseta“ on eelkõige romaan sõjast ning selle koledustest igasuguse ilustamiseta. Ometigi ei jää Paul Bäumerile märkamatuks ka rindeliste vahel kujunev ühtekuuluvustunne, mida väheareneva sõjategevuse kõrval ka lugeja tunda saab. Milline on seltsimehelikkuse roll Remarque’i teose ajastul ja tänapäeva ühiskonnas?
Edu sõjas põhineb meeskonnatööl. Koos ühiste eesmärkide saavutamine ei tule alati iseenesest. Sõda kasvatab selles osalejaid sunniviisiliselt läbi raskete ja pingeliste olukordade. Tsiviilisikuid ühendab omakorda mitmesugune seotus sõdalastega. Tänapäeva ühiskond on vastupidine – rõhutakse indiviidile ja iseseisvusele. Kool, mis ühelt poolt oma õpilastega moodustab meeskonna, väärtustab liiga tihti isiksust ja paneb vähe rõhku seltsimehelikkuse kasvatamisele. Aga ma arvan, et seda polegi vaja. Õpilasena saan sageli tunda rõõmu ühistest püüdlustest millegi poole.
Seltsimehelikkus ei ole oma väärtust kaotanud. Lisaks on ühtekuuluvustunne on läbi aastate säilitanud võime ise kujuneda.
Annika
