Lõpuks ometi

Olen juba ammu oodanud, et kooli kohustuslikus kirjanduses leiduks ka teos minu jaoks. Teos, mis tekitaks minus selliseid emotsioone, mida vähesed kirjanduslikud šedöövrid teha suudavad. Remarque’i „Läänerindel muutuseta“ oli kõike seda ja enamgi veel.

Küllaltki isepäise ja vabadust ihkava inimesena on minu jaoks koolikirjanduse juures suureks miinuseks lugemiskohustus, mis peaaegu sunnib mind raamatut kätte võtma, lugema ning teosest ka mingit elutarkust leidma. See justkui seab vaimse barjääri minu ja loetava raamatu vahele ja tol vastaval ajahetkel on raske loetust leida midagi nii ergutavat ja õpetlikku, et see mulle tõesti ka meelde jääks. Remarque’i tippteos sattus minu öökapile aga väga õigel hetkel ning ma olen ülimalt õnnelik, et keskkooli lõpu eel olen ma lõpuks ometi leidnud teose, mida ma julgelt võin nimetada oma lemmikuks. Miks? Sest lihtsuses peitub võlu. Realismi austajana puudutas mu südant eriti kirjaniku lihtne ja konkreetne kirjeldamisviis ning oskus öelda väheste sõnadega niivõrd palju ja niivõrd õigeid asju. Võib öelda, et avastasin ka suurepärase välismaise sõnameistri, kelle sulest ilmunud teisigi köiteid kindlasti lugeda tahan.

Ma olen tänulik, et „Läänerindel muutuseta“ vähendas mu pettumust stampides kinniolevast koolikirjandusest ning äratas mu pikast unest, mis mind kohustuslikku kirjandust lugedes saatis. Ma ei väida sugugi, et Dostojevski või Tammsaare tippteosed oleksid igavad ja laitmist väärt, vaid pigem ei olnud vastavate raamatute lugemise hetkel mul vajadust nende järele ning seega nad ei avaldanudki suuremat mõju. Et kirjandusteos inimest mõjutaks, peab olema ajastus täpne nii eluetapi kui ka vaimse valmisoleku seisukohalt.

Liisa