Tunnen viimasel ajal aina enam ja enam, kui tulihingeliselt ma sõja vastu olen. Mitte et ma varem oleks sõda pooldanud, aga see sõna pole minu jaoks peale paljude kuivade faktide ja aastaarvude suurt midagi tähendanud. Niimoodi tavaliselt ju koolides õpetatakse: päev, kuu, aasta, sajand, lahing, sõda… Olen teadliku osa oma elust vabas riigis rahu ajal elanud ja nii ei olegi minu kokkupuuted sõjaga olnud midagi enamat kui tekstiread ja mõned õõvastavad pildid ajalooõpikus. Alles hiljuti hakkasin mõistma, mida sõda õigupoolest tähendab.
Ma olen alati jaganud sõdu kaheks: need, mis jäävad minu jaoks neutraalseks kogumiks, täis fakte ja lahinguid, võite ja kaotusi, aga mis ei tekita minus erilisi emotsioone, ja siis need, kus „head“ ning „halvad“ on kergesti eristatavad. Näiteks Vabadussõda, kus automaatselt õigustan eestlaste vigu ja nean venelasi. Viimasel ajal on mu teele sattunud üsna palju materjali sõja kohta ja see jaotus on hakanud kaduma.
Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi Teisest maailmasõjast, kus üks naine rääkis oma joovastavast õnnetundest, kui Vene armee ta vabastas ja peaaegu kindlast näljasurmast päästis. Peagi pärast seda heroilist pilti näidati venelasest sõdurit, kes pärast ametlikku sõja lõppu sakslastel kättemaksuks kõrisid läbi lõikas. Mõlemad lood tekitavad tahes-tahtmata suuri emotsioone: esimene lootustandvaid ja teine ärritavaid. Nende lugude kontrastsus illustreerib ilmekalt, miks ei saa üht leeri positiivseks kuulutada ja teist negatiivseks. Ei ole olemas ühtki inimest, sündmust ega ka sõda, mis oleks üdini hea või halb. Ilma Teise maailmasõjata ei oleks me praegu tehnoloogiliselt nii arenenud ja samas ei oleks ka ligi 60 miljonit hukkunut.
On kaks täiesti erinevat kogemust lugeda mõne rahutuse kohta paberilt või näha seda ekraanil, silmitseda tunnetest tühjaks pigistatud neutraalset teksti või vaadata sündmusi läbi kellegi silmade ja tunda sedasama mis temagi. Õpikud jätavad tihti kirjeldamata iga sõjast osa saava inimese individuaalse tragöödia, unustavad mainida, et klassivennad satuvad erinevate poolte rinnetele ja on sunnitud üksteise vastu võitlema, nagu juhtus Jaan Krossi romaani „Wikmani poisid“ lõpus. Seepärast jäigi mulle meelde üks väike stseen filmist “Detsembrikuumus”, kus ühelt sõdurilt küsitakse väljas olevate venelaste arvu ja ta vastab, et tema on venelane ja et vastasleeris on kommunistid. See tõestab mulle, et miski siin maailmas ei ole mustvalge. Oleme ju harjunud tõmbama võrdusmärki kommunismi ja venelaste vahele ning peame igat eestlast truuks patrioodiks. Tegelikkuses on vene rahvusest inimesi, kes annaksid meie Maarjamaa eest elu, ja samas eestlasi, kes esimese laevaga põgeneksid. Olid ju peategelased Tanel ning Annagi algul valmis Eestist lahkuma, et välismaal ilusamat elu otsida, kuid kogu mässu keerisesse sattudes jäi see plaan neil pooleli.
Linateose alguses hakkasin kohe mõtlema, kas tõesti on meil vaja veel ühte sõjafilmi, mis süvendaks stereotüüpset mõtlemist: eestlased ja venelased; meie ja nemad - nagu ei oleks me kõik ühe ja sama riigi rahvas. Olin meeldivalt üllatunud, kui nägin, et filmi eesmärk ei ole üldsegi taoline. Üsna mõru on ekraanilt vaadata, kuidas eestlased eestlaste vastu võitlevad, olles ometi mõlemad oma ühise riigi, kodumaa poolel… Neid eristavad vaid põhimõtted ja vaated. See äratundmine ehk avaski mu silmad sõja jubedusele ning õige ja vale piiride ähmasusele. Kes saab olla võitjaks, kui eestlane on tapnud oma kaasmaalase?
Sõjas nagu eluski ei ole kõik kergesti defineeritav ning heaks ja halvaks lahterdatav. Selleski on oma ilusamad kohad ja ka halvemad hetked – inimloomusest lähtuvalt-, kuid lõpuks hävitab sõda ikkagi rohkem kui loob. Nii olengi jõudnud arusaamisele, et üheski vägivaldses konfliktis ei saa olla võitjaid, kõik kaotavad. Isegi “Detsembrikuumuses”, kui Eesti iseseisvuse eest võitlejad suutsid ära hoida riigipöörde, oli rõõmu kõrval kurbust, sest antud tegevuse käigus kaotasid paljud inimesed oma elu. Ehk oli see tõesti võit, ajalooline kõrghetk või siis lihtsalt väiksem tragöödia selle kõrval, mis oleks võinud olla. Tragöödiaks jääb see sellegipoolest…
Katri
