Väsinuna pühapäeva pärastlõunal emotsionaalsest laululaagrist koju naasnud, hakkasin lugema Erich Marie Remarque´i 31.jaanuaril 1929. aastal ilmunud esikteost „Läänerindel muutuseta“, mis andis mulle üllatavaid tõdemusi elu ja inimloomuse kohta.
Paul Bäumer oli sõtta minnes kaheksateistkümneaastane noor õpihimuline koolipoiss, kes teenis taskuraha abitundide andmisega. Ta oli noormees, kes armastas filosofeerida ning kaasinimeste kõnest otsida enamat kui vaid informatsiooni. Bäumeri sügav lihtsus sai I maailmasõjas aga tugevalt kahjustatud, kuna need aastad rindel muutsid ta külmaks ning halastamatuks sõjamasinaks. Tal puudus igasugune elukogemus. Põhimõtteliselt saadeti Paul ja tema seitse kamraadi koolipingist otse sõjakeerisesse. Teadmata, kes nad on, mis nad elult ootavad, pidid nad seda ise hävitama hakkama. „Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu tagasi. Me oleme vanad inimesed.“ Seda uskusid nad lõpuks ka ise, sest rindel olid kõik võrdsed. Kunagisest kooliõpetajast sai kaevikukaaslane, kellel oli ellujäämiseks täpselt sama palju võimalusi kui noortel verivärsketel meestehakatistel. Pidevalt surma läheduse tundmine kasvatas noortes poistes külma närvi ning lõpuks muutuski see nende jaoks täiesti tuimaltvõetavaks asjaks, kui sõber suri. Raamatu lõpetades tõdesin, et sõjas tõepoolest pole võitjaid, kuna ei oma tähtsust, kas pääsed eluga või mitte, see tuimus ja hoolimatus valusaimate sündmuste vastu jääb varjuna inimese jälgedes käima kuni tema elupäevade lõpuni. Ehk on kuri ja õel väita, et olin õnnelik Paul Bäumeri õndsa surmakirjelduse üle teose viimasel lehel, kuna mehena, kes elas üle oma sõprade surma, inimeste külmaverelise tapmise ja vaikuse, mis pärast lahingut kõrvu paitas, poleks ta suutnud elus funktsioneerida ootuspäraselt. Seda vaid tema mõtleja staatuse pärast.
Paul Bäumer oli sõtta minnes kaheksateistkümneaastane noor õpihimuline koolipoiss, kes teenis taskuraha abitundide andmisega. Ta oli noormees, kes armastas filosofeerida ning kaasinimeste kõnest otsida enamat kui vaid informatsiooni. Bäumeri sügav lihtsus sai I maailmasõjas aga tugevalt kahjustatud, kuna need aastad rindel muutsid ta külmaks ning halastamatuks sõjamasinaks. Tal puudus igasugune elukogemus. Põhimõtteliselt saadeti Paul ja tema seitse kamraadi koolipingist otse sõjakeerisesse. Teadmata, kes nad on, mis nad elult ootavad, pidid nad seda ise hävitama hakkama. „Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu tagasi. Me oleme vanad inimesed.“ Seda uskusid nad lõpuks ka ise, sest rindel olid kõik võrdsed. Kunagisest kooliõpetajast sai kaevikukaaslane, kellel oli ellujäämiseks täpselt sama palju võimalusi kui noortel verivärsketel meestehakatistel. Pidevalt surma läheduse tundmine kasvatas noortes poistes külma närvi ning lõpuks muutuski see nende jaoks täiesti tuimaltvõetavaks asjaks, kui sõber suri. Raamatu lõpetades tõdesin, et sõjas tõepoolest pole võitjaid, kuna ei oma tähtsust, kas pääsed eluga või mitte, see tuimus ja hoolimatus valusaimate sündmuste vastu jääb varjuna inimese jälgedes käima kuni tema elupäevade lõpuni. Ehk on kuri ja õel väita, et olin õnnelik Paul Bäumeri õndsa surmakirjelduse üle teose viimasel lehel, kuna mehena, kes elas üle oma sõprade surma, inimeste külmaverelise tapmise ja vaikuse, mis pärast lahingut kõrvu paitas, poleks ta suutnud elus funktsioneerida ootuspäraselt. Seda vaid tema mõtleja staatuse pärast.
Sirlen
