Olen alati mõelnud, kelle või mille jaoks on sõjad kasulikud. Ja pole siiani suutnud leida mitte ühtegi põhjust, miks ei võiks riigid omavahelised probleemid lahendada sõnadega. Mille jaoks on vaja ohverdada miljonite süütute inimeste elu, kui see mitte midagi ei muuda? Ma usun, et küsimus sõja vajalikkuse kohta vaevab ka paljusid teisi inimesi. Nagu selgus Remarque´i raamatust “Läänerindel muutuseta”, tundsid sama küsimuse vastu huvi ka koolipoisid, kes kisuti oma kodumaa kaitseks sõtta otse koolipinkidest. Nemad leidsid, et sõda on vajalik vaid keisritele ja väeülematele, kes tänu sõjale saavutavad kuulsuse.
Noored mehed teadsid, et sõda ei too neile mingit kasu. Sõda jätab endast maha vaid vaesuse, kannatused ja palju hukkunuid. Kuid siiski armastus kodumaa vastu sundis poisse astuma sõtta, tuues ohvriks oma elu. Isegi, kui koolipoisid ei hukkunud granaatide läbi, polnud neil enam mingit tulevikku, neil polnud olemas oma perekonda, neil puudub haridus, töö ja nende psüühika oli alatiseks häiritud. Neil oli raske sulanduda tagasi ühiskonda, kus mitte keegi ei suutnud mõista seda koledust, mida need noored inimesed on näinud ja läbi elanud. Nagu teoses “ Läänerindel muutuseta” on öelnud peategelane Paul: “Pealegi ei mõisteta meid- sest eespool on põlvkond, kes paraku küll aastaid siin koos meiega on veetnud, kuid kellel oli kodukolle ja elukutse ning kes nüüd tagasi pöördub oma endisse miljöösse ja vanale tööpaigale, kus sõja unustab,- ja meie kannul kasvab põlvkond, kellega meie kord sarnanesime, kuid kes meile nüüd võõras on ja meid kõrvale lükkab. Me oleme ülearused iseendale, me kasvame edaspidi, mõned kohanevad, teised alistuvad, ja paljud vaatavad nõutult ringi, mööduvad aastad – ja lõppude lõpuks hukkume.“
Kerly
