Remarque´i romaan „Läänerindel muutuseta“ on maailmas enim tunnustatud raamat. Kirjanik, kes on ka ise maailmasõjas rindel olnud, kirjeldab väga detailselt sõjakoledusi ja inimõigustevastaseid kuritegusid. Sõda, kus paisati keerisesse 18-aastased süütud poisid, laastas inimhinge korduvalt rohkem kui maad, mille eest võideldi.
Kooliõpilasi ei saa võrrelda sõjakangelastega, kes on kartmatud ja üliinimesed. Remarque´i teose kangelased olid parimates aastates noormehed, kes janunesid seikluste järele ning väärtustasid raamatuid ja haridust. Järsult haaras sõjakeeris nad endasse ega halastanud kellelegi ja võttis sõduritelt viimased eesmärgid ning ideaalid.. Üksnes neil sõjaaastatel väärtustati sõdurileiba ja head huumorit rohkem kui midagi muud. Üha vähem pöörati tähelepanu koolipingis õpitule ja raamatud ei täitnud hinge. Selles veendus minategelane Paul, kes heitis raamatu käest sõnadega: „Sõnad, sõnad, sõnad-nad ei jõua minuni.“
Elus pettunud sõdurid mõistsid peagi, et sõda kaotab individuaalsuse ja võtab rõõmu elu vastu. „ Meie ei murdunud, me kohandusime.“ Läänerinne kasvatas neid iga päevaga, mõisteti võrdluse ja vendluse tähtsust, aga eelkõige õpiti võitlema iseenda vaenu vastu. Ustavus maailma vastu oli olematu. Nad teadsid, et nende põlvkonna formeerumine oli lõppemas. I maailmasõda pani punkti sõdurite vaadetele ja hoiakutele ning sellest punktist nad edasi minna ei osanud.
Teos, millel pole õnnelikku lõppu, paneb mõtlema ja nutma. Nende elu polnud rohkemat väärt kui kaevik, laatsaret ja ühishaud. Ainus, millest koolipoisid hoolisid ,oli maa, mis hoidis sõdureid kindlalt ja kaitses tulevahetuse eest. Läänerindel võitles elu ja surma eest raudne noorsugu, kellel polnud rohkem aastaid kui 20.
30. märts 2009
Sõda ja inimene
Iti
