Enne teose lugemise algust olin ma juba kindel, et see raamat on briljantne. Ma olin kindel, et raamat ei jutusta mingisugust happy end`iga armastusjuttu, vaid on konkreetne sõjaline meistriteos. Mul ei hakanud lugedes kordagi igav ja ma elasin südamest kaasa peaosalistele.
Tutvudes teosega, sain ma päris mitu põhimõtet, mis on aktuaalsed mitte ainult sõjas, vaid ka tavlises tsiviilelus. Ma arvan, et ma sain aru peategelase Pauli muutumisest koolipoisist sõjaveteraniks. Ma väidan julgelt, et raamatul ja „Rambo“ filmidel on väga palju ühist, sellepärast tahan ma just antud seosest rääkida.
Minu arvates on „Rambo: First Blood“ järg raamatule - peategelane tuleb tagasi Vietnami sõjast ja ta otsib rahu, kuid ei leia seda , vaid avastab, et ta kodumaal käib uus sõda, sõda oma sõjast tagasi tulnud poegade vastu. „Rambo“ tetraloogias pole läbivt eema mitte see, kuidas peategelane tapab paljakäsi oma vaenlasi või astub üksinda tervete komandode vastu, vaid kuidas ta tahab, et sõda temas endas lõppeks, aga mitmetel kordadel tehakse talle selgeks, et kuigi sõda maailmas on läbi, kestab sõda temas endas edasi, sõda on ta veres.
Samasuguseid paralleele tõmban mina ka antud teose peategelastega, täpsemalt peatun ma Pauli juures. Paul oli koolipoiss, kes oma sõpradega astus hulljulgelt Esimesse maailmasõtta. Lühidalt öeldes elas ta palju läbi, nii head kui halba, ta kaotas sõpru ja tutvus uutega. Need väiksed aspektid muutisd teda kogu ta eluks, temast oli saanud täievereline sõjamees, kes ei tundnud hirmu, vahel vahest ei tundnud enam midagi. Ta oli leppinud oma mõtetes hetke olukorraga, ta ei kartnud surma. Aga kui inimene on oma psühholoogia kardinaalselt ümber töödelnud, on seda väga raske taas ümber pöörata.
Pärast sõda on väga raske leppida rahuga ja endise elu juurde tagasi pöörduda. Tappes inimesi või nähes lähedasi oma kätel suremas, kaob igasugune positiivne suhtumine nii olevikku kui tulevikku. Sõda jätab trauma, alati ei pruugi see olla füüsiline, vaid reeglina on see vaimne. Isegi kõige vaimsemalt tugevamad inimesed, kes on põhimõttekindlad ja ei karda raskusi, isegi nendel jääb tempel mällu igaveseks.
Paul suri sõjas, ta suri enda sees, tal oli raske ennast uuesti leida. Tal kadus elu isu, raske oli Paulil leppida ühiskonnaga, mis teda pärast sõda ees ootas. Inimesed ei mõistnud teda, vähemalt ta arvas nii. Sarnane lugu oli ka John Ramboga, ainult et tema võitles endaga edasi sõda, mida ta kunagi ei võitnud, vaid tal tuli sellega leppida. Paul ei andnud alla, võib öelda, et ta jätkas sõja loomulikul teekonnal, mis ei vii mitte kuhugi.
Kokkuvõtteks, kadunud põlvkond pole asjata öeldud, lihtsalt terve hulk noori mehi kaotab oma elu.
Tutvudes teosega, sain ma päris mitu põhimõtet, mis on aktuaalsed mitte ainult sõjas, vaid ka tavlises tsiviilelus. Ma arvan, et ma sain aru peategelase Pauli muutumisest koolipoisist sõjaveteraniks. Ma väidan julgelt, et raamatul ja „Rambo“ filmidel on väga palju ühist, sellepärast tahan ma just antud seosest rääkida.
Minu arvates on „Rambo: First Blood“ järg raamatule - peategelane tuleb tagasi Vietnami sõjast ja ta otsib rahu, kuid ei leia seda , vaid avastab, et ta kodumaal käib uus sõda, sõda oma sõjast tagasi tulnud poegade vastu. „Rambo“ tetraloogias pole läbivt eema mitte see, kuidas peategelane tapab paljakäsi oma vaenlasi või astub üksinda tervete komandode vastu, vaid kuidas ta tahab, et sõda temas endas lõppeks, aga mitmetel kordadel tehakse talle selgeks, et kuigi sõda maailmas on läbi, kestab sõda temas endas edasi, sõda on ta veres.
Samasuguseid paralleele tõmban mina ka antud teose peategelastega, täpsemalt peatun ma Pauli juures. Paul oli koolipoiss, kes oma sõpradega astus hulljulgelt Esimesse maailmasõtta. Lühidalt öeldes elas ta palju läbi, nii head kui halba, ta kaotas sõpru ja tutvus uutega. Need väiksed aspektid muutisd teda kogu ta eluks, temast oli saanud täievereline sõjamees, kes ei tundnud hirmu, vahel vahest ei tundnud enam midagi. Ta oli leppinud oma mõtetes hetke olukorraga, ta ei kartnud surma. Aga kui inimene on oma psühholoogia kardinaalselt ümber töödelnud, on seda väga raske taas ümber pöörata.
Pärast sõda on väga raske leppida rahuga ja endise elu juurde tagasi pöörduda. Tappes inimesi või nähes lähedasi oma kätel suremas, kaob igasugune positiivne suhtumine nii olevikku kui tulevikku. Sõda jätab trauma, alati ei pruugi see olla füüsiline, vaid reeglina on see vaimne. Isegi kõige vaimsemalt tugevamad inimesed, kes on põhimõttekindlad ja ei karda raskusi, isegi nendel jääb tempel mällu igaveseks.
Paul suri sõjas, ta suri enda sees, tal oli raske ennast uuesti leida. Tal kadus elu isu, raske oli Paulil leppida ühiskonnaga, mis teda pärast sõda ees ootas. Inimesed ei mõistnud teda, vähemalt ta arvas nii. Sarnane lugu oli ka John Ramboga, ainult et tema võitles endaga edasi sõda, mida ta kunagi ei võitnud, vaid tal tuli sellega leppida. Paul ei andnud alla, võib öelda, et ta jätkas sõja loomulikul teekonnal, mis ei vii mitte kuhugi.
Kokkuvõtteks, kadunud põlvkond pole asjata öeldud, lihtsalt terve hulk noori mehi kaotab oma elu.
Allar
