Rindel on ka praegu muutuseta

Ma ei tahtnud E. M. Remarque’i raamatut “Läänerindel muutuseta” lõpuni lugeda. Teadsin, et see sõda lõppes nii Saksamaa kui teose tegelaste jaoks igati kaotusega. Pärast enese sundimist ja raamatu kaane sulgemist valdas mind viha kõigi inimeste vastu, kes on ajaloos arvanud või praegu sõda lahenduseks peavad. Tekkis pahameel kogu inimkonna ja ängistava ühiskonna vastu, kus meie - tavapärasuse esindajad, aja raiskajad ja stressi kummardajad - oleme kõige väärastunuma mõtlemisega isikud maailmas. Kui rumalad me võime olla ning kui abitu tunne mul endal on. Tunnen hirmu tuleviku pärast, sest töötame välja üha uusi meetodeid, kuidas üksteist hävitada, ning kuidas me liiga vähe, samas liiga palju mõtleme ja muretseme. Autor täitis minu jaoks oma missiooni panna mõtlema sõja üle ning mõistma selle koledusi. Tegelikult teadsin ju ka enne, mida sõda endast kujutab, kuid mitte kujul, kuidas Remarque seda kirjeldas.
Tegemist on raamatuga, mille sisu ei ole tegelikult lõppenud. Sõda käis pärast Pauli surma edasi ja just praegu selle teksti kirjutamise hetkel jätkab sõda oma talgut ja finišijoont ei ole kaugeltki näha…

Katrin